Tajude avardumine on ju igavene rännak. Milline iganes selleks valitud tee ka ei oleks: meditatsioon, looduse vaatlemine, igapäevane heade eluhetkede märkamine ja nende eest sügavalt tänulikkuse tundmine, kauni loomingu loomine, tervislikkuse poole pürgimine, pühendunud teenimine, armastamine… Mida rohkem avardub su tajumine, seda hõrgemalt maitsvamaks su elu muutub.
Kujutle, et sul ei ole kunagi olnud ühtegi muud meelt peale näiteks haistmise… Ja siis äkki, seistes keset kaunist loodust, saad nägijaks…. ja siis, mõni aeg hiljem, hakkad nägemisele lisaks kuulma ka linnulaulu… Milline ekstaas see olla võib! Õndsus on seda suurem, mida kibedamalt ennist millestki puudust tundnud oled. Tajusid avardades elu avastamine on töö mis toidab. Su võime üha rohkem avastada ja avastustest rõõmu tunda on lõputu. Sellel ei olegi lõppu.
Mõnikord mõtlen elust kui lõputust koridorist mida mööda sammud ja mille seinad on täis uksi mida sa kunagi avanud pole. Kas siis pole olnud huvi, mahti või märkamist… Siis äkki avad ühe… ja teisel pool ust avaneb terve päikeseline, põnev ja üüratu maailm, täis inimesi kes seal oma asjadega tegeledes rõõmsalt sagivad ja kelle juurest viib samuti kaugusesse üks üüratu koridor… “Miks keegi pole mulle varem öelnud, et see kõik siin on!”
Samasugune hüüatus ja imetabane tunne tabas mind Mehhikos kui pea snorgeldades vee alla panin ja sealt end vaalhaide ja hiidraidega külg-külje kõrval ujumast leidsin. Nad olid nii suured, et oleksin mahtunud neile suhu.
Pea ees, kartmatult, ja midagi tagasi hoidmata ellu sukeldumine – on see milleks me siia tulime.
