Selge on ju see, et kõik on tajumuslik.
Niisiis, kui metsas langeb puu
ja seal ei ole mitte kedagi seda kuulmas,
mitte kedagi kel oleks kõrvatrumm ehk kuulmise võime,
siis on ju selge, et puu ei teinud kukkudes häält.
Jah, see kukkumine tekitas mingitmoodi vibratsiooni.
Kuid kui seal ei olnud kedagi kõrvatrummiga seda kukkumist kuulmas, siis see puu häält ei teinud.
Kui mind ei ole “kohal” toimuvaid asju tajumas,
siis nagu minu maailmas poleks neid asju toimunudki.
Näiteks koerad tunnevad palju rohkem lõhnu kui meie, ometi ei süüdista me neid teesklemises. Me mõistame, et nende lõhnatundmise aparaat on palju peenemini häälestatud kui meie oma.
See paneb mind mõtisklema selle üle, kui meeletult palju sääraseid asju nagu see langev puu, või need lõhnad mida koer haistab, mu ümber igal sekundil veel toimuda võib!
Nii palju hämmastavaid, imelisi südmusi millest võiks osa saada, kui end peenemale, vastuvõtlikumale lainepikkusele häälestada.
Tundub mõttekas ja tähtis mediteerimist harrastada, läbi selle end tundlikumaks tajujaks tjuunides ja üha rohkem avastades mis tegelikult toimub, nii ümber kui ka sees.
See teekond tundub olevat lõputa, finišijooneta.
Põnev.
