Kas ikka on tarvis nüüd 50-aastasel tädil laotada elulooraamatus maailma ette laiali kogu oma hing ja nooruspõlve erootilised-narkootilised seiklused, tehes end sel moel haavatavaks õelutsejate õelusele?
Turvalisem oleks ju selle asemel vaikselt oma koopas peidus passida? Nii et kellelegi ette ei jääks?
Aga kogu minu elu paistab olevat olnud üks ood julgusele. Seda sõnumit kannangi. Julgus omaenda südame helinat järgides elada. Toona kutsus süda rännuteedele ja armastust avastama, täna kutsub samaasuguse õhinaga kirjutama. Julgus omaenda tantsu tantsida. Põdemata sellepärast mida keegi kusagil sellest arvab.
Kui palju õnne oleks inimeste eludes rohkem, kui neid ei kammitseks oma unistusi elamast hirm teiste arvamuse ja hukkamõistu ees!
Omaenda südame õnn on ainus usaldusväärne teenäitaja elus.
Sinu haruldases, hindamatu väärtusega, üürikeses elus!
Selle juhatuse järgimine on ainus töö, mis päriselt toidab.
Asi, mis on päriselt oluline.
See. Ja lahkus. Lahkus iseenese ja teiste olendite vastu.
Ibiza ajakirjast Partysan. Meie hetke püüdis kinni: Leelu Morris